原著:鲁迅
世译:Amiko·ilin
我梦见自己在隘巷中行走,衣衫破碎,像乞食者。
Mi sonĝis,ke mi,vestita en ĉifonaĵo,almozule paŝis en la mallarĝa strateto.
一条狗在背后叫起来了。
Unu hundo ekbojis malantaŭ mi.
我傲慢地回顾,叱咤说:
Mi rigardis orgojle malantaŭen kaj kolerigite kregis al li:
“呔!住口!你这势利的狗!”
"Fi! Fermu la faŭkon! Vi incensa hundaĉo!"
“嘻嘻!”他笑了,还接着说,“不敢,愧不如人呢。”
Li ĝoje subridis.
"Ho ve!" li diris,"Mi hontas,ke mi estas malpli incensa ol homo."
“什么!?”我气愤了,觉得这是一个极端的侮辱。
"Kion?" tre indignigita,mi sentis ke ĉi tio estis ekstrema ofendo.
“我惭愧:我终于还不知道分别铜和银;还不知道分别布和绸;还不知道分别官和民;还不知道分别主和奴;还不知道......”
"Mi hontas diri,ke mi finfine ankoraŭ ne scias kiel distingi inter kupro kaj arĝento,inter tolo kaj silko,inter oficistoj kaj plebanoj,inter mastroj kaj siaj servistoj,inter..."
我逃走了。
Mi turnis min kaj fuĝis.
“且慢!我们再谈谈......”他在后面大声挽留。
"Atendu momenton! Lasu nin babili plu..."
De malantaŭe li laŭtvoĉe petis resti min.
我一径逃走,尽力地走,直到逃出梦境,躺在自己的床上。
Sed mi kuris rekte antaŭen kiel eble plej rapide ĝis mi kuris el mia sonĝo kaj vekiĝis en mia lito.
一九二五年四月二十三日
Aprilo 23,1925
译自《野草》
仅是初稿,亟待修正
Amiko·ilin 2014.2.2 于大连